Pariisi S

Tänane jooks oli vihmas. Ma sain läbimärjaks ja määrisin oma valge pusa ära. Aeg oli päris paras: 53 minutit, 10 sekundit. Pariis on alistatud. Mõnede punktide vahemaad olid päris pikad. Ma pidin hiljem Alexise ka metsast välja tirima. Mul on tänase jooksu koha pealt totaalne mällar. Ma mäletan ainult hulgaliselt vett. Väga palju vett. Suusarajad olid ka kenasti üles-allamäge. Ma ei jaksa üldse ülesmäge joosta. Esimese punktiga läks natuke nihu, ma otsisin lohku, kuigi punkt oli muhu otsas. Great. Igatahes, mul jalad valutavad tohutult, kuna ma pidin veel lisaks umbes 2-3 kolm kilomeetrit kõndima, et Alex metsast välja tirida. Ma tunnen, et ma olen täna midagi teinud: pea valutab ja jalad valutavad ka. Silmad vajuvad kinni. Ohjess, mul on muusika ära tõmmanud. Nüüd klapid kõrva ja magama ära. Täna tuleb magus uni. Head ööd teile :D Nuuskige oravaid ja tuju on hea ;)

Rutja

Ma olen seda lõpuks suutnud: raja esimene koht :D Super :D Ma sain eile aja 36 minutit 21 sekundit :D 3,1 kilomeetrit oli distants. Tehke järele :D Ilm oli super: parajalt pilves, päike ei paistnud kuklasse. Alguses uurisin kaarti kohe päris pikalt, et kuhu vaja minna. Mul pole varem rajal kõik punktid nii lihtsalt kätte tulnud. Siit moraal: tuleb õppida korralikult reljeefi lugema :D See aitab :D Kui osata metsa minna liivavallide vahelise madalama koha kaudu, mis kaardil kenasti olemas on, siis on kõik korras. Ma jooksin 11,36 minutit kilomeeter. See peaks olema minu rekord.
Esimesse punkti oli väga hea minna reljeefi järgi: metsas oli mingi astangutaoline koht ja selle otsas oli punkt. Teine punkt: läksin teeni ja nägin küngast, läksin metsa sisse. Seejärel vaatasin vasakule ja nägin 50 meetrit eemal punkti, mis pidi mul olema punkt nr 8. Liikusin 10 meetrit paremale ja punkt oli kenasti kuuskede vahel orvandis. Seejärel tuli ületada lennuväljale viiv tee. Seal oli see koht, millest ma enne rääkisin. Tee ääres olid suured liivavallid, kuid kahe valli vahel oli madalam koht. Selle järgi läksingi metsa ja leidsin jälle punkti kenasti üles. Liikusin 25 meetrit kirdesse ja jõudsin teele. Tee ääres oli suur küngas, mille lõpus oli orvand, kus asus punkt, mis oli kenasti sihi ääres. Edasi arvasin, et nüüd tuleb raja keerulisim punkt, kuid seda see polnud. Teeäärse liivavalli järgi läksin järjeordselt metsa ning liikusin hästijoosatava metsa ja võsa piiri peal. Kui olin jooksnud 100 meetrit, tuil küngas, mille otsas oli punkt nr 5. Edasi oli täpselt sama: liikuda tuli kahe erineva metsatüübi piiri peal ja otsida küngast. See parem mets asus sellise kõrgema osa peal ja võsa hakkas siis nõlvast. Järgmise punkti jaoks pidin minema nõlvast alla ja otsima orvandit. Käkitegu. Seejärel tuli üks natukene vastik punkt: ma pidin ronima nõlvast üles, jälle alla orgu, kus lookles tee ning siis tee ääres kõrgeima tipu otsa jälle ronima. Seda punkti võtsin ma natukene rahulikumalt, puhkepunkt :D See oli see punkt, mida ma olin enne teisest punktist märganud, need asusid ühe sihi peal. Seejärel pidin ületama tee ning reljeefi järgi leidsin üles ka 9. punkti, mis asus ühe mitte kusagilt algava teeraja alguses. Kümnes punkt asus jälle ühe künka otsas. Seejärel tuli minna mööda raisesmiku äärt sihtide risti ning joosta mööda sihti, kuni vastu tuli väike küngas. 10 meetrit metsa sisse ja jälle punkt. Seejärel tuli leida jällegi sihtide rist ning sealt minna itta ühe suure kivini, mille ääres oli punkt. Edasi tuli minna 75 meetrit otse viimase punktini ning finišeerida läbi piibelehevälja joostes. Pärast käisin veel Marleniga algajate raja läbi. Ja siis käisin mina piibelehti korjamas, kuulates, kuidas Marlen mind mõrvariks sõimas. Seal on ju palju lilli, miks ma siis ei tohiks mõned endale vaasi korjata :D Igatahes, järgmine ja viimane kevadine kolmapäevak on Pariisis. JÄLLE! Igatahes, kolmapäevani :D

Kõverjärve

KÕ-VER-JÄR-VEE! Alex, õpi selgeks: Kõverjärve, MITTE Kõrvemaa. Ega iga päev just ei juhtu, et rada tuleb maha panema Tapa linnapea isiklikult. Ta paistab päris lahe. Ma pole endaga üldse rahul, ma oleks võinud raja läbida umbes vähemalt 10 minutit kiiremini, kuid igalühel on koht, kus sitasti läheb. Enel on selleks Ebavere. Minu tume punkt on Kõverjärve. Ma suutsin Ene juhatada valesti: läksin temast mõned minutid varem rajale ja tormasin teisest punktist välja, kui tema alles esimest otsis. Seega ta arvas, et oli jõudnud esimesse punkti (ta läks asimuudiga) ja võttis punkti kontrollimata ära. Ma tegin paar päris suurt ringi. Võsa, kust ma paar korda läbi murdsin, oli täitsa joostav. Kolmas punkt oli keset metsa, sihtidest ja teedest eemal, joosta sai vaid rejleefi järgi. Ma karstsin seda punkti natuke, kuid see kujunes raja peal üheks lihtsaimaks punktiks. Reljeefi järgi jooksmine sobib mulle päris hästi, peaks mainima. Kahju, et ma seekord põdrasarve ei lednud. Vahepeal raiesmikult läbi joostes tekkis küsimus, et kas seal naadilagendikul, kus umbrohu lehed kogu maapinna ära varjasid, võib olla rästikuid. Neelasin hirmu alla ja jooksin edasi. Neljandas punktis nägin Enet ja panin päris kiiresti jooksu, selgus, et valele poole. Kirusin ennast ja likvideerisin oma vea päris kiiresti. Terve raja mõtlesin, et saaks vaid Enest ette, temast mõni sekund parema aja. Ülejäänud punktid olid tihedalt ning ma sain need päris kenasti kätte. Viimase punktini joostes tuli läbida raiesmik, kus ma vajusin päris mitu korda läbi kuivanud okste . Sain siiski finiši kenasti kätte. Aeg oli 1 tund ja 43 sekundit. Krigistasin hambaid. Aga nüüd, ärge soovige midagi, mis võib kellelegi teisele halba teha: ma soovisin etrve raja saada Enest paremat aega. Tuli välja, et ta sai disklafi. Sel hetkel käis mul üle süümekalaine. Igatahes, seejärel ootasime Alexit, kes oli metsas kõigest pea-aegu pool Libahundi aega, st. 2 tundi, 36 minutit ja sekundeid peale. Igatahes, me kirusime Marleniga teda ikka korralikult ja lubasime temaga kõiksugu koledaid asju teha. Võtsime rajameistrilt kaardi, et minna Alexit otsima, kuid siis ta jõudis just metsast välja. Autos pakkus mulle kõvasti nalja see, et Alex oli ära eksinud. Mängi veel prod ja mine sellises kahtlases kohas nagu Kõverjärve enda võimetest ülekäivat rada jooksma. Edaspidiseks õpetus siis :D

Neeruti Luure

Nii. Esmaspäeval toimub meie klassimatk Neerutisse, seega tuli loomulikult minna ja matkakoht üle vaadata. Seega täna pärast geograafiat käisime Jaanaga tema kodust läbi ja Seiklust Alga :D Kõigepealt käisime poes ja ostsime mõlemale paki salsa pähkleid ja aura fruiti :D Seejärel kõmpisime Karepa teeristi ning alustasime oma hääletusretkega. Me saime ühe kollase auto peale, mida juhtis üks mees, ning me saime Haljala ristini. Seal panime silmad kinni ning jooksime üle tee sinna nn "sõlmpunkti", nagu ma neid nimetama hakkasin (hääletamiseks sobivaimad kohad). Paar autot sõitsid mööda, Jaana kirus, et ta seelikut polnud selga pannud ning mina vandusin iga möödasõitva auto peale. Siiski juba (oli vist) kolmas auto, sinine VW minibuss, milles istusid kaks poissi, korjas meid peale. Nad panid meid Põhjaka ees maha (me olime küsinud Kadrina risti) ja ütlesid, et tervisele ka midagi, et me võime need mõnisada meetrit jalutada. Kui ma ütlesin neile, et me lähme hyoopis matkama, siis tegid nad suured silmad. Igatahes, me Jaanaga kõndisime 300 meetrit, hävitades samal ajal ära tema banaani Corny. Jõudsime järgmisesse sõlmpunkti mersukeskuse ees ja hakkasime hääletama. (Pange seda kohta eriti tähele). Meist sõitsid mööda reklaamidega autod, mingi "Pere leiva" auto või whatever, kes meid peale ei korjanud ning kui juba umbes 5 autot oli mööda sõitnud, hakkasin ma juba jalgu trampima ning kiunuma, et "inimesed, mis teil VIGA on?". Siiski, ma nägin ühte hõbedast autot ja üttlesin, et see on Peugeot. Ma eksisin. Kaugelt ajas selle Hyundai i30 mudeli tõesti segamini teise automargiga. Me saime Jaanaga Kadrinasse ja Jaana pärast muud ei rääkinudki, kui kena poiss see juht oli ja kui hästi ta lõhnas ;D (Me Jaanaga tegime skaala, kui me ütleme "mees", siis ta pole nii kena, kuid kui jutt on poisist, siis on ta kena). Liikusime Kadrina ringtee juurest edasi ning hääletasime selle sama "Pere leiva" auto peale, mis teiskordsel katsel meid peale korjas. Roolis olnud naine viis meid Neeruti teeristi ning sealt matkasime edasi jalgsi. Silt näitas, et järvedeni on 2,8 kilomeetrit. Kaevasin oma kotist digika välja ja hakkasin klõpsima pilte. Me nägime oravat (Marlen, seekord ehtsat oravat :D) ja jälgisime tema tegemisi. Vaatasime ka, kuidas tuul oli terveid puid pikali paisanud. Jutustasin Jaanale, kuidas ma kevadel seal orienteerudes end selili lumele viskasin. Kruusatee, mida mööda me kõndisime, oli ehtitatud künkaharjale ning mõlemale poole oli kõva paarkümmend meetrit järsku künkaseina. Jaana arutles, mis siis juhtuks, kui mõni purjus juht otsustaks sinna rallima minna. Igatahes, lõpuks jõudsime järve äärde. Vaatasin telkimisplatsi üle ning veendunud, et meie kõigi jaoks jätkub piisavalt ruumi, istusime Jaanaga varjualusesse, lõime jalad lauale ning kaevasime kotist salsapähklid välja ning asusime neid hävitama :D Vaatasin kaardilt, et künkast üles peaks üks kaev olema. Läksime siis uurima, et mis värk on, aga tuli välja, et see oli ammu kuivanud ning inimesed olid sinna prahti loopinud. Läksime järve äärde tagasi ning haarasime kotid, et järgmise järve äärde minna. Tee peale jäi veel üks siilikesega lõkkeplats (selgituseks vaadake pilte, mille link on lõpus). Me nägime ka parve, mis oli õigest kohast eemale juhitud ning seal ära retsitud. Kuigi ma arvan, et selle saaks veel sõidukõlbulikuks teha. Kuna kahte järve ühendavad kaks nirekest, mis olid kollaseid varsakapju täis, oli üle nende ehitatud kaks sillakest. Liikusime edasi minu lemmikjärve äärde (seal on hüppetorn, mitte küll nii kõrge, kui Porkunis, kuid siiski mõnus). Ronisime kõige kõrgemale platvormile, istusime seal, nautisime ilma (kuigi minu arust oli kahtlaselt lämbe) ja tegime pilte. Nägime järves ka ühte kalaparve. Istusime seal, ning ei tahtnud üldse ära minna. Kuid siis ma tahtsin minna nn "põhjatu järve" äärde. Neerutis on nimelt 3 järve, kaks tükki on tavalised ning omavahel ühenduses, kuid kolmas on laugas. Jalutasime mööda rada ning seal olid ühes kohas puud tee peale kukkunud. Nägime jällegi oravat ning teisel pool järve olid kaks meest. Me jaanaga arutasime, kas lehvitada neile või mitte, kuid nähes, et tegu on kalameestega, lasime sealt jalga. Jaana tahtis oma valgeid ketse puhatsada, niisiis jalutasime esimese järve äärde tagasi. Seal on kaks purret, seekord läksime teise juurde. Me nägime kahtlast moodustist, alguses arvasime, et see on mingi eriline ahjumoodustis, kuid siis Jaana kilkas, et sellel on pea ka otsas. Lähemal vaatlusel tuvastasin Untsi vihavaenlase Kalevipoja :D Istusin purdel ning Jaana pesi oma ketse. Seejärel nägin ma oma kampsunil tõuku. Ma suutsin iseendalegi üllatusena rahulikuks jääda ning pühkisn selle eluka maha, kuid läksin purdest mitukümmend meetrit kaugemale. Igatahes, siis hakkasime Jaanaga tagasi minema. Ta nägi pilvi ning ütles, et varsti hakkab vist vihma sadama. Mina andsin mõttes meile veel 30-45 minutit, piisav aeg, et järvede äärest Tapa-Rakvere maanteele jõuda ning ka auto peale saada. Järsku läks jahedamaks ning mõni hetk hiljem sadas taevast valget vett. Jaana pakkis end oma tuulejopesse tugevamalt sisse, mina esialgu ei hoolinud ning klõpsisin pilte edasi, hoolimata paduvihmast, kuid siis mul hakkas jahe ning ma viskasin endal kampsuni üle pea. Tee peal voolasid laiad mudanired, taevast kallas nagu ämbrist. Seejärel hüüdis Jaana, et ta unustas ära, et tal oli vihmavari ka kaasas. Mahutasime end sinna alla ära, kuigi olime juba läbimärjad ja ümberringi müritsas ja lõi välku. Vahepeal olime täiesti selle keskmes. Sama järskui, kui see oli alanud, lõppes veejugade allasaatmine ära ka. Nuusutasime õhku, mina ütlesin, et ma tahaks selle lõhna pudelisse panna ja kaasa võtta, mille peale Jaana ütles, et ta tahaks hoopis selle Hyundaiga poisi lõhna pudelisse panna. Jõudsime lõpuks suure tee äärde ning Jaana keksis rõõmust. Saime ühe auto peale, millega saime Huljale. Sealt edasi saime pea-aegu kohe Rakverre suunduva auto peale. Samal ajal oli jällegi paduvihma sadama hakanud. Läksime maavalitsuse ees maha ning jooksime arenduskeskuse majja minu ema juurde. Rakveres oli päris kena rahe maha tulnud, vihmavee äravoolutorude juures olid suurd kuhjad raheterasid. Lõpuks sai meie seiklus läbi, minu ema viis Jaana koju ja seejärel sain ka mina koju ja kuivad, soojad riided selga. Teistest väänasin kausitäie vett välja. Kuid ma olen tähele pannud, et kui mina käisin esimest korda Neerutis, hakkas see koht mulle meeldima ning kõik, kelle ma sinna viin, tahavad samuti sinna orgudevahelisse järvistusse tagasi. Ka Jaana õhkas kogu aeg, kui ilus see kõik on :D Igatahes, seiklust on :D Esmaspäeval Neerutis siis ;)

http://picasaweb.google.com/JaanaSkv/NeerutiKoigeLollimadSeenelised#/
http://picasaweb.google.com/Liisa.NL4ever/NeerutiLuure#5338350797527290674 (kommentaaridega)
Vaadake meid siis ;)

Tamsalu

Hommikul olid jalad krampis, nii et ma kartsin natuke joosta. Hommikul oli tulemas kaks autotäit inimesi, kuigi lõpuks kahanesime me ühte autosse. Nii, nüüd rajast.
Teel sinna sadas vihma. Ma olin üliõnnelik, et ma saan paduvihmaga metsa minna, see oleks eriti mõnus olnud. Minu pettumuseks tuli päike välja. Ilm oli minu jaoks liiga palav ja lämbe, joosta oli raske, vahepeal oli tunne, et viib jalad alt. Kuigi iseenesest oli lahe. Esimesed punktid jooksin koos Alexiga, kuid siis oli tal kaks punkti vahel, enne kui ta minuga ühte punkti jõudis, nii et ma soovisin talle adios ja okas päkka ning tormasin oma teed. Mõned punktid olid vastikult võsas, kuid ma sain nad korralikult kätte. 8. punkt oli ainuke, mis valmistas natuke probleeme, kuid ma sain ka selle rahulikult kätte ning finišis avastasin, et ma olin seekord meie omadest esimesena väljas. Ma pidin veel 20 minutit ootama, enne kui keegi tuli. Ajaks sai mul natukene üle 50 minuti. Päris kobe aeg ma arvan ;) Igatahes, minge metsa ning kolmapäevani :D

Palmse-Oruveski

Täna üritasin prod mängida. Esialgu ebaõnnestus, panin kohe esimesest punktist mööda. Kui stardipaika jõudsime, siis oli esimesed sõnad Marlenile: Blond poiss kella kolme suunas. Pärast starti teise punkti joostes nägin sedasama poissi ja siis kuni kuuenda punktini jooksime üksteise võidu lõigates kord ühest, kord teisest kohast. Paar korda tuli ka jõge ületada. Mõnus maastik, rada oli rohkem liivakarjääri ümber, mitte nagu eelmine kord, kaugemal, soisel alal. Terve raja sai joostud ja ka aeg oli ilus: 56.18. normaalne. jooksukiiruseks tuli ca 13 minutit kilomeeter. Orienteeruja keskmine. Igatahes, ma pole üldse väsinud. Sõites sinna olin küll unemati ise, kuid tagasitulles oli nii palju muljeid, Marlen küsis hanesid nähes kohe püssi järele. Ma ei ütle, miks meid kahte tuleks hullarisse toppida ja eluks ajaks kohe, ta kastaks mu pipraga üle ja keedaks elusalt ja sööks ka veel. Vaata et kutsub sinu ka külla. Ma magama nyyd, emal homme sünna ;D Kolmapäevani!

Libahundi jälg

Selleaastane esimene Libahundi etapp Naissaarel oli super. Arvestades, et eelmisel sügisel kogusid Piloodid 49-21 ja seekord 71-7 punkti, oleme ikka kõva arengu läbi teinud. Kõigepealt lükati starti pool tundi edasi, kuna laev hilines ja me jõudsime saarele samal ajal, kui meil oleks pidanud start olema. Esimesed kolm punkti võtsime ära rannajoonelt, mööda liiva oli minu arvates äärmiselt vastik joosta. Seejärel suundusime sisemaa poole, saanud kätte raudtee, liikusime metsateeni. Naissaarele on tõmmatud kitsarööpmeline raudtee, mida mööda oli päris hea orienteeruda. Esimeses ülesandepunktis tuli kõndida mööda vana maa-alust rannapatareid pool kilomeetrit ja hargnemisel hoida paremale. Tunnel oli suht pim ja kamba peale vaid ühest taskulambist jäi ilmselgelt väheks. Nyyd oli selle õnnetu punkti nr 55 käes kord ning seda käisime toomas lausa m2 korda. Me kõndisime mööda piirivalvepunktist, kus nägime paatri irvitavat piirivalvurit ning suundusime randa. seal hakkasime liikuma valele poole ning seetõttu tegime umbes 2 kilomeetrise ringi jõudes punkti nr 76. Ok, teine katse. Seekord saime lõpuks punkti kätte, kuid ajakadu oli tohutu. Järgmisena oli jällegi ülesandepunkt, nr 70, kus tuli vanast rannapatareist üles otsida 5 kontrollpunkti. Vana ja niiske hoone ajas meile judinad peale ning vähemalt mina olin õnnelik, kui me lõpuks välja jõudsime. Järgmisena jälle punkt 76, seekord oli mäluorienteerumine, 3 KP ja igas punktis pildistati meid. me pidime ronima mingisse vanasse kaitserajatisse ning paar punkti olid ranna ääres. Saar oli sõja ajal väga tähtis - sinna oli rajatud miinivabrik, veetud raudtee ning kõik kohad olid täis punkreid ja kaitserajatisi. Kummaline koht. Igatahes, pildistamiselt liikusime jälle edasi ja kuna tormiga oli meri meeletult tõusnus, oli punkt 52 vee all. Kuid vapper Karina tõi selle siiski ära ja sai seejuures nabani märjaks. Edasi oli meil aega natukene üle 1,5 h ja liikusme jõudsalt edasi. Punktis nr 74 pidime käima kõmpadega ja maha kukkudes tuli alustada uuesti. Kuna mul endal kodus ühes olemas, ei valmistanud ülesanne mulle probleemi ning seal lasime kähku jalga. Järgmisena tuli 2 lompide keskel asuvat punkti ning ma vallutasin Naissaare kõrguselt teise punkti. Aega hakkas nappima ning murdsime läbi võsa punkti nr 72 (otsustasime 73 vahele jätta). Seal pidime lükkama vana vagunit ning tõmbama mingisuguse seadeldise laes aknaga paralleelselt. Ma ei oska täpselt seletada, kuidas see asi välja nägi, igatahes ketiga pidi tõmbama ning Jaana tõmbas keti maha. Tore. Õnneks luges kohtunik ülesande sooritatuks ning lidusime finiši poole. Kuigi oli plaanis võtta punkt nr 25 ei jõudnud me enam selleni, aega jäi liiga väheks. Raudtee, tee, siht, raudtee, tee, finiš paistis. Rajameister juba kaugelt ruuporiga hüüdis hilinejatele, et me rutem teeks. Lõppkokkuvõttes 7 punkti kadu, 71-7. saime süüa ja käisime Karinaga üle lõkke hüppamas. Vahva oli. Seejärel tuli välja, et lahel on suur lainetus ja paat v-b ei saagi meile järele tulla. Lõpuks siiski üks mees vaatas binokliga ning ütles: "Selle paadi küljele on kirjutatud Monaco, see ongi w?" Tglt oli paadi nimi Monica ning ta oli küll näinud õiget paati, kuid vale nimega. Tallinnasse sõitsime 2 tundi, sõidu ajal ma magasin, kuid paadist maha jõudes pistsime kõik jälle jooksu, kuna tahtsime veel poodi ka minna. Irvitades kuulasin, kuidas taga inimesed ohkisid: "Issand jumal, need veel jaksavad JOOSTA!" Igatahes, pood oli orienteerujaid täis, Marlen tahtid Pico-ballasid ostma minna, kuid tuleb välja, et seda rimis ei müüdagi. PS: söö parem kummikarusid, need on loodulsike värvainetega, Pico-Balla on tehislikke jurasid täis ja see hakkab tervisele. Poes käidud, hakkasime kodu poole sõitma, uksest sisse asutusin kusagil kell 00.45 ja ma olin niivõrd väsinud, et ma vajusin lihtsalt voodisse. Igatahes, Piloodid numbriga 507 said 71 punkti. Tubli tulemus minu arust, kui arvestada eelmisi tulemusi, järjest paremaks läheb. Ja ärge meie koha pärast kurvad olge, onje, lahe oli ikka ju ;) Alex, sa ei tea, millest sa ilma jäid :D Igatahes, kolmapäevani ;)

Altja

PS: kes pole süsteemist aru saanud, siis selleks, et tervet kaarti näha, tuleb selle peal klikata ;)
Nii, ma olin olnud pea-aegu nädal aega haige, kuid eesmärk, käia ära kõigil kolmapäevakutel, vajas täitmist. Kolmapäevases geo tunnis aknast välja vaadates tekkis nostalgiline tunne: vihma sadas, samuti sadas täpselt aasta tagasi kevadisel Altja kolmapäevakul, mis oln mulle eriliselt meelde jäänud. Maastik on seal meeletult mõnus ja ilus ja väga hästi joostav. Kaardil on rohelisena märgitud juba selline mets, mis mõnes teises kohas oleks veel valgega märgitud (roheline-võsa, valge - kergestijoostav mets) Ma sain jalad soojaks pärast teist punkti, enne seda olid jalad suht kanged ja põlved valutasid. Kärt jooksis ees ning ta orienteerus sihtide järgi, samal ajal, kui mina rändrahnu juurest metsa lõigates jõudsin punktini varem, kui tema. Ühte punkti tuli külastada 2 korda, 3. ja 8. punktina. Kokku oli maastikul 12 punkti, raja kogupikkus ligikaudu 4,5 km. Pärast jalutasime ka mere äärde, kus Kärt jalad vette pistis ning telefonist Dagöt kuulas. Igatahes, Kolmapäevani :D Õigemini, seekord, Libahundini :D

Pariisi

Mina: "Ma jooksin 3 tundi 3 kilomeetrit!" Ema: "Mis sa roomasid seal w?"
Ega palju puudu ei jäänud ikka küll. Hommikul oli mul väike palavik ning ma kahtlesin, kas ma ikka saan minna Pariisi päevakule. Eelmine aasta sain ma seal igatahes disklafi. Tahtsin väga minna, sõin paratsetamooli ning jonni pärast läksin. Rada oli jube. Sihid & rajad olid kinni kasvanud, punktid olid topitud kusagile augupõhjadesse, mul oli köha ja mul oli vere maitse suus, kuid ma ikka rühkisin vapralt edasi. Üks punkt käes, 13 + finiš veel minna. Teise punkti sain ilma eriliste vahejuhtumiteta kätte, lihased hakkasid ka juba soojaks saama. Ületasin siis kõrgepingeliinide aluse ning sealt hakkas põrgu pihta. Punktid olid totaalselt võsas, joosta sai vaid ebamäärase reljeefi ning kompassi & asimuudi järgi. Kolmas punkt tuli kenasti kätte, neljas ka, kuid kui üritasin suunaga minna viiendasse punkti, sattusin hoopis ringiga kolmandasse tagasi. Jama. Võtsin siis uuesti suuna üles ning hakkasin minema. Kaks sarnast soist orvandit olid kõrvuti ning ma sattusin just valesse kohta. Ma olin tige, kui ma punkti ei leidnud ning pidin tagasi kõmpima. Palavik tõusis ka ning järgmised kaks punkti leidsin Ene abiga, veel järgmised kaks teiste orienteerujate sabas sörkides, kuna mu enda aju oli juba lühisesse jooksnud. Edasi tulid lihtsamad punktid, kuigi 10. punktis oli kange tahtmine katkestada. Siiski sain ka viimased 4 punkti kenasti kätte ja Pariis oli alistatud. Ma olin küll pea-aegu nädal aega haige, kuid ma siiski suutsin seal raja läbida. Kolmapäevani ;)

Neeruti

Ma pole sellest päevakust veel rääkinudki. Igatahes, väga lahe oli. Nõlvadel oli veel lund ja maastik oli maaliline. Vahepeal jätsin Kässari ja Marleni maha ja ootasin neid järgmises punktis. Järgmine kord peaks tempot ka tegema, muidu molutan niisama terve raja maha. Pärast läksime järvede äärde, lauldes isamaalisi laule. väga ilus oli kõik. Igatahes, rohkem polegi eriti midagi rääkida :D Järgmiseni :D

Kõrgemäe

Noh, eks avajooksuks oli see kõva küll. Kõrgemäel, Rakvere külje all sai käidud koos Marleniga ning talle sai ka mõningal määral kaarti õpetatud. Kui mööda teed liikusime, siis oli tal täitsa lõbus tuju, aga niipea, kui oli vaja võsast otsida punkti, hakkas ta urisema, et kuhu ma ta vedanud olen. Lõppkokkuvõttes oli aeg 1 h 6 minutit ja mõned sekundid peale. Normaalne. Kui kedagi huvitab, siis minu aega saab vaadata www.raok.ee kolmapäevakud 2009 alt, rada #3 või siis klass N16. Igatahes, uurige kaarti ja okas päkka! :D
(Originaalkaart lehelt http://www.orienteerumine.ee/kaart/db/kaart/2009012.gif )