Neeruti Luure

Nii. Esmaspäeval toimub meie klassimatk Neerutisse, seega tuli loomulikult minna ja matkakoht üle vaadata. Seega täna pärast geograafiat käisime Jaanaga tema kodust läbi ja Seiklust Alga :D Kõigepealt käisime poes ja ostsime mõlemale paki salsa pähkleid ja aura fruiti :D Seejärel kõmpisime Karepa teeristi ning alustasime oma hääletusretkega. Me saime ühe kollase auto peale, mida juhtis üks mees, ning me saime Haljala ristini. Seal panime silmad kinni ning jooksime üle tee sinna nn "sõlmpunkti", nagu ma neid nimetama hakkasin (hääletamiseks sobivaimad kohad). Paar autot sõitsid mööda, Jaana kirus, et ta seelikut polnud selga pannud ning mina vandusin iga möödasõitva auto peale. Siiski juba (oli vist) kolmas auto, sinine VW minibuss, milles istusid kaks poissi, korjas meid peale. Nad panid meid Põhjaka ees maha (me olime küsinud Kadrina risti) ja ütlesid, et tervisele ka midagi, et me võime need mõnisada meetrit jalutada. Kui ma ütlesin neile, et me lähme hyoopis matkama, siis tegid nad suured silmad. Igatahes, me Jaanaga kõndisime 300 meetrit, hävitades samal ajal ära tema banaani Corny. Jõudsime järgmisesse sõlmpunkti mersukeskuse ees ja hakkasime hääletama. (Pange seda kohta eriti tähele). Meist sõitsid mööda reklaamidega autod, mingi "Pere leiva" auto või whatever, kes meid peale ei korjanud ning kui juba umbes 5 autot oli mööda sõitnud, hakkasin ma juba jalgu trampima ning kiunuma, et "inimesed, mis teil VIGA on?". Siiski, ma nägin ühte hõbedast autot ja üttlesin, et see on Peugeot. Ma eksisin. Kaugelt ajas selle Hyundai i30 mudeli tõesti segamini teise automargiga. Me saime Jaanaga Kadrinasse ja Jaana pärast muud ei rääkinudki, kui kena poiss see juht oli ja kui hästi ta lõhnas ;D (Me Jaanaga tegime skaala, kui me ütleme "mees", siis ta pole nii kena, kuid kui jutt on poisist, siis on ta kena). Liikusime Kadrina ringtee juurest edasi ning hääletasime selle sama "Pere leiva" auto peale, mis teiskordsel katsel meid peale korjas. Roolis olnud naine viis meid Neeruti teeristi ning sealt matkasime edasi jalgsi. Silt näitas, et järvedeni on 2,8 kilomeetrit. Kaevasin oma kotist digika välja ja hakkasin klõpsima pilte. Me nägime oravat (Marlen, seekord ehtsat oravat :D) ja jälgisime tema tegemisi. Vaatasime ka, kuidas tuul oli terveid puid pikali paisanud. Jutustasin Jaanale, kuidas ma kevadel seal orienteerudes end selili lumele viskasin. Kruusatee, mida mööda me kõndisime, oli ehtitatud künkaharjale ning mõlemale poole oli kõva paarkümmend meetrit järsku künkaseina. Jaana arutles, mis siis juhtuks, kui mõni purjus juht otsustaks sinna rallima minna. Igatahes, lõpuks jõudsime järve äärde. Vaatasin telkimisplatsi üle ning veendunud, et meie kõigi jaoks jätkub piisavalt ruumi, istusime Jaanaga varjualusesse, lõime jalad lauale ning kaevasime kotist salsapähklid välja ning asusime neid hävitama :D Vaatasin kaardilt, et künkast üles peaks üks kaev olema. Läksime siis uurima, et mis värk on, aga tuli välja, et see oli ammu kuivanud ning inimesed olid sinna prahti loopinud. Läksime järve äärde tagasi ning haarasime kotid, et järgmise järve äärde minna. Tee peale jäi veel üks siilikesega lõkkeplats (selgituseks vaadake pilte, mille link on lõpus). Me nägime ka parve, mis oli õigest kohast eemale juhitud ning seal ära retsitud. Kuigi ma arvan, et selle saaks veel sõidukõlbulikuks teha. Kuna kahte järve ühendavad kaks nirekest, mis olid kollaseid varsakapju täis, oli üle nende ehitatud kaks sillakest. Liikusime edasi minu lemmikjärve äärde (seal on hüppetorn, mitte küll nii kõrge, kui Porkunis, kuid siiski mõnus). Ronisime kõige kõrgemale platvormile, istusime seal, nautisime ilma (kuigi minu arust oli kahtlaselt lämbe) ja tegime pilte. Nägime järves ka ühte kalaparve. Istusime seal, ning ei tahtnud üldse ära minna. Kuid siis ma tahtsin minna nn "põhjatu järve" äärde. Neerutis on nimelt 3 järve, kaks tükki on tavalised ning omavahel ühenduses, kuid kolmas on laugas. Jalutasime mööda rada ning seal olid ühes kohas puud tee peale kukkunud. Nägime jällegi oravat ning teisel pool järve olid kaks meest. Me jaanaga arutasime, kas lehvitada neile või mitte, kuid nähes, et tegu on kalameestega, lasime sealt jalga. Jaana tahtis oma valgeid ketse puhatsada, niisiis jalutasime esimese järve äärde tagasi. Seal on kaks purret, seekord läksime teise juurde. Me nägime kahtlast moodustist, alguses arvasime, et see on mingi eriline ahjumoodustis, kuid siis Jaana kilkas, et sellel on pea ka otsas. Lähemal vaatlusel tuvastasin Untsi vihavaenlase Kalevipoja :D Istusin purdel ning Jaana pesi oma ketse. Seejärel nägin ma oma kampsunil tõuku. Ma suutsin iseendalegi üllatusena rahulikuks jääda ning pühkisn selle eluka maha, kuid läksin purdest mitukümmend meetrit kaugemale. Igatahes, siis hakkasime Jaanaga tagasi minema. Ta nägi pilvi ning ütles, et varsti hakkab vist vihma sadama. Mina andsin mõttes meile veel 30-45 minutit, piisav aeg, et järvede äärest Tapa-Rakvere maanteele jõuda ning ka auto peale saada. Järsku läks jahedamaks ning mõni hetk hiljem sadas taevast valget vett. Jaana pakkis end oma tuulejopesse tugevamalt sisse, mina esialgu ei hoolinud ning klõpsisin pilte edasi, hoolimata paduvihmast, kuid siis mul hakkas jahe ning ma viskasin endal kampsuni üle pea. Tee peal voolasid laiad mudanired, taevast kallas nagu ämbrist. Seejärel hüüdis Jaana, et ta unustas ära, et tal oli vihmavari ka kaasas. Mahutasime end sinna alla ära, kuigi olime juba läbimärjad ja ümberringi müritsas ja lõi välku. Vahepeal olime täiesti selle keskmes. Sama järskui, kui see oli alanud, lõppes veejugade allasaatmine ära ka. Nuusutasime õhku, mina ütlesin, et ma tahaks selle lõhna pudelisse panna ja kaasa võtta, mille peale Jaana ütles, et ta tahaks hoopis selle Hyundaiga poisi lõhna pudelisse panna. Jõudsime lõpuks suure tee äärde ning Jaana keksis rõõmust. Saime ühe auto peale, millega saime Huljale. Sealt edasi saime pea-aegu kohe Rakverre suunduva auto peale. Samal ajal oli jällegi paduvihma sadama hakanud. Läksime maavalitsuse ees maha ning jooksime arenduskeskuse majja minu ema juurde. Rakveres oli päris kena rahe maha tulnud, vihmavee äravoolutorude juures olid suurd kuhjad raheterasid. Lõpuks sai meie seiklus läbi, minu ema viis Jaana koju ja seejärel sain ka mina koju ja kuivad, soojad riided selga. Teistest väänasin kausitäie vett välja. Kuid ma olen tähele pannud, et kui mina käisin esimest korda Neerutis, hakkas see koht mulle meeldima ning kõik, kelle ma sinna viin, tahavad samuti sinna orgudevahelisse järvistusse tagasi. Ka Jaana õhkas kogu aeg, kui ilus see kõik on :D Igatahes, seiklust on :D Esmaspäeval Neerutis siis ;)

http://picasaweb.google.com/JaanaSkv/NeerutiKoigeLollimadSeenelised#/
http://picasaweb.google.com/Liisa.NL4ever/NeerutiLuure#5338350797527290674 (kommentaaridega)
Vaadake meid siis ;)