neljapäev, 28. mai 2009

Kõverjärve

KÕ-VER-JÄR-VEE! Alex, õpi selgeks: Kõverjärve, MITTE Kõrvemaa. Ega iga päev just ei juhtu, et rada tuleb maha panema Tapa linnapea isiklikult. Ta paistab päris lahe. Ma pole endaga üldse rahul, ma oleks võinud raja läbida umbes vähemalt 10 minutit kiiremini, kuid igalühel on koht, kus sitasti läheb. Enel on selleks Ebavere. Minu tume punkt on Kõverjärve. Ma suutsin Ene juhatada valesti: läksin temast mõned minutid varem rajale ja tormasin teisest punktist välja, kui tema alles esimest otsis. Seega ta arvas, et oli jõudnud esimesse punkti (ta läks asimuudiga) ja võttis punkti kontrollimata ära. Ma tegin paar päris suurt ringi. Võsa, kust ma paar korda läbi murdsin, oli täitsa joostav. Kolmas punkt oli keset metsa, sihtidest ja teedest eemal, joosta sai vaid rejleefi järgi. Ma karstsin seda punkti natuke, kuid see kujunes raja peal üheks lihtsaimaks punktiks. Reljeefi järgi jooksmine sobib mulle päris hästi, peaks mainima. Kahju, et ma seekord põdrasarve ei lednud. Vahepeal raiesmikult läbi joostes tekkis küsimus, et kas seal naadilagendikul, kus umbrohu lehed kogu maapinna ära varjasid, võib olla rästikuid. Neelasin hirmu alla ja jooksin edasi. Neljandas punktis nägin Enet ja panin päris kiiresti jooksu, selgus, et valele poole. Kirusin ennast ja likvideerisin oma vea päris kiiresti. Terve raja mõtlesin, et saaks vaid Enest ette, temast mõni sekund parema aja. Ülejäänud punktid olid tihedalt ning ma sain need päris kenasti kätte. Viimase punktini joostes tuli läbida raiesmik, kus ma vajusin päris mitu korda läbi kuivanud okste . Sain siiski finiši kenasti kätte. Aeg oli 1 tund ja 43 sekundit. Krigistasin hambaid. Aga nüüd, ärge soovige midagi, mis võib kellelegi teisele halba teha: ma soovisin etrve raja saada Enest paremat aega. Tuli välja, et ta sai disklafi. Sel hetkel käis mul üle süümekalaine. Igatahes, seejärel ootasime Alexit, kes oli metsas kõigest pea-aegu pool Libahundi aega, st. 2 tundi, 36 minutit ja sekundeid peale. Igatahes, me kirusime Marleniga teda ikka korralikult ja lubasime temaga kõiksugu koledaid asju teha. Võtsime rajameistrilt kaardi, et minna Alexit otsima, kuid siis ta jõudis just metsast välja. Autos pakkus mulle kõvasti nalja see, et Alex oli ära eksinud. Mängi veel prod ja mine sellises kahtlases kohas nagu Kõverjärve enda võimetest ülekäivat rada jooksma. Edaspidiseks õpetus siis :D

1 kommentaar:

  1. See ei käinud mul jõust üle, lihtsalt vahepeal ma jooksin vale inimese järel, kuigi just enne olin võtnud õige suuna(nagu hiljem selgus).

    VastaKustuta