Libahundi jälg

Selleaastane esimene Libahundi etapp Naissaarel oli super. Arvestades, et eelmisel sügisel kogusid Piloodid 49-21 ja seekord 71-7 punkti, oleme ikka kõva arengu läbi teinud. Kõigepealt lükati starti pool tundi edasi, kuna laev hilines ja me jõudsime saarele samal ajal, kui meil oleks pidanud start olema. Esimesed kolm punkti võtsime ära rannajoonelt, mööda liiva oli minu arvates äärmiselt vastik joosta. Seejärel suundusime sisemaa poole, saanud kätte raudtee, liikusime metsateeni. Naissaarele on tõmmatud kitsarööpmeline raudtee, mida mööda oli päris hea orienteeruda. Esimeses ülesandepunktis tuli kõndida mööda vana maa-alust rannapatareid pool kilomeetrit ja hargnemisel hoida paremale. Tunnel oli suht pim ja kamba peale vaid ühest taskulambist jäi ilmselgelt väheks. Nyyd oli selle õnnetu punkti nr 55 käes kord ning seda käisime toomas lausa m2 korda. Me kõndisime mööda piirivalvepunktist, kus nägime paatri irvitavat piirivalvurit ning suundusime randa. seal hakkasime liikuma valele poole ning seetõttu tegime umbes 2 kilomeetrise ringi jõudes punkti nr 76. Ok, teine katse. Seekord saime lõpuks punkti kätte, kuid ajakadu oli tohutu. Järgmisena oli jällegi ülesandepunkt, nr 70, kus tuli vanast rannapatareist üles otsida 5 kontrollpunkti. Vana ja niiske hoone ajas meile judinad peale ning vähemalt mina olin õnnelik, kui me lõpuks välja jõudsime. Järgmisena jälle punkt 76, seekord oli mäluorienteerumine, 3 KP ja igas punktis pildistati meid. me pidime ronima mingisse vanasse kaitserajatisse ning paar punkti olid ranna ääres. Saar oli sõja ajal väga tähtis - sinna oli rajatud miinivabrik, veetud raudtee ning kõik kohad olid täis punkreid ja kaitserajatisi. Kummaline koht. Igatahes, pildistamiselt liikusime jälle edasi ja kuna tormiga oli meri meeletult tõusnus, oli punkt 52 vee all. Kuid vapper Karina tõi selle siiski ära ja sai seejuures nabani märjaks. Edasi oli meil aega natukene üle 1,5 h ja liikusme jõudsalt edasi. Punktis nr 74 pidime käima kõmpadega ja maha kukkudes tuli alustada uuesti. Kuna mul endal kodus ühes olemas, ei valmistanud ülesanne mulle probleemi ning seal lasime kähku jalga. Järgmisena tuli 2 lompide keskel asuvat punkti ning ma vallutasin Naissaare kõrguselt teise punkti. Aega hakkas nappima ning murdsime läbi võsa punkti nr 72 (otsustasime 73 vahele jätta). Seal pidime lükkama vana vagunit ning tõmbama mingisuguse seadeldise laes aknaga paralleelselt. Ma ei oska täpselt seletada, kuidas see asi välja nägi, igatahes ketiga pidi tõmbama ning Jaana tõmbas keti maha. Tore. Õnneks luges kohtunik ülesande sooritatuks ning lidusime finiši poole. Kuigi oli plaanis võtta punkt nr 25 ei jõudnud me enam selleni, aega jäi liiga väheks. Raudtee, tee, siht, raudtee, tee, finiš paistis. Rajameister juba kaugelt ruuporiga hüüdis hilinejatele, et me rutem teeks. Lõppkokkuvõttes 7 punkti kadu, 71-7. saime süüa ja käisime Karinaga üle lõkke hüppamas. Vahva oli. Seejärel tuli välja, et lahel on suur lainetus ja paat v-b ei saagi meile järele tulla. Lõpuks siiski üks mees vaatas binokliga ning ütles: "Selle paadi küljele on kirjutatud Monaco, see ongi w?" Tglt oli paadi nimi Monica ning ta oli küll näinud õiget paati, kuid vale nimega. Tallinnasse sõitsime 2 tundi, sõidu ajal ma magasin, kuid paadist maha jõudes pistsime kõik jälle jooksu, kuna tahtsime veel poodi ka minna. Irvitades kuulasin, kuidas taga inimesed ohkisid: "Issand jumal, need veel jaksavad JOOSTA!" Igatahes, pood oli orienteerujaid täis, Marlen tahtid Pico-ballasid ostma minna, kuid tuleb välja, et seda rimis ei müüdagi. PS: söö parem kummikarusid, need on loodulsike värvainetega, Pico-Balla on tehislikke jurasid täis ja see hakkab tervisele. Poes käidud, hakkasime kodu poole sõitma, uksest sisse asutusin kusagil kell 00.45 ja ma olin niivõrd väsinud, et ma vajusin lihtsalt voodisse. Igatahes, Piloodid numbriga 507 said 71 punkti. Tubli tulemus minu arust, kui arvestada eelmisi tulemusi, järjest paremaks läheb. Ja ärge meie koha pärast kurvad olge, onje, lahe oli ikka ju ;) Alex, sa ei tea, millest sa ilma jäid :D Igatahes, kolmapäevani ;)