Pariisi

Mina: "Ma jooksin 3 tundi 3 kilomeetrit!" Ema: "Mis sa roomasid seal w?"
Ega palju puudu ei jäänud ikka küll. Hommikul oli mul väike palavik ning ma kahtlesin, kas ma ikka saan minna Pariisi päevakule. Eelmine aasta sain ma seal igatahes disklafi. Tahtsin väga minna, sõin paratsetamooli ning jonni pärast läksin. Rada oli jube. Sihid & rajad olid kinni kasvanud, punktid olid topitud kusagile augupõhjadesse, mul oli köha ja mul oli vere maitse suus, kuid ma ikka rühkisin vapralt edasi. Üks punkt käes, 13 + finiš veel minna. Teise punkti sain ilma eriliste vahejuhtumiteta kätte, lihased hakkasid ka juba soojaks saama. Ületasin siis kõrgepingeliinide aluse ning sealt hakkas põrgu pihta. Punktid olid totaalselt võsas, joosta sai vaid ebamäärase reljeefi ning kompassi & asimuudi järgi. Kolmas punkt tuli kenasti kätte, neljas ka, kuid kui üritasin suunaga minna viiendasse punkti, sattusin hoopis ringiga kolmandasse tagasi. Jama. Võtsin siis uuesti suuna üles ning hakkasin minema. Kaks sarnast soist orvandit olid kõrvuti ning ma sattusin just valesse kohta. Ma olin tige, kui ma punkti ei leidnud ning pidin tagasi kõmpima. Palavik tõusis ka ning järgmised kaks punkti leidsin Ene abiga, veel järgmised kaks teiste orienteerujate sabas sörkides, kuna mu enda aju oli juba lühisesse jooksnud. Edasi tulid lihtsamad punktid, kuigi 10. punktis oli kange tahtmine katkestada. Siiski sain ka viimased 4 punkti kenasti kätte ja Pariis oli alistatud. Ma olin küll pea-aegu nädal aega haige, kuid ma siiski suutsin seal raja läbida. Kolmapäevani ;)